Viimane päev Prantsusmaal algas hommikuse jalutuskäiguga Brigati. Kuna me eile lihtsalt ei jaksanud rohkem nende hõrgutisi proovida, siis otsustasime oma päeva alustada nende eriti krõbeda crossandiga. Lisaks sellele valisime jagamiseks õunapiruka ja mandlicrossandi. Mõlemad maitsed olid tasakaalus, krõbedad ning piisavalt magusad kuid samas kerged. Seejärel lisasime oma pagasile veel kotitäie nende küpsetisi, et ka kodused saaksid kõike seda head ise maitsta.
Saime ka koos Lucio ja Thomasega mälestuseks pildi teha. Laupäeva hommik kohvikus oli kiire, pidevalt oli leti taga järjekord. Kuid näha oli, et töökorraldus oli väga hästi läbi mõeldud ja Lucie teenindas sõbralikult ja kiiresti kõiki kliente. Kell 11:00 pidime oma korteri vabastama, nii et meid ootas ees 4 tundi Pariisis koos kohvritega. Kuna me olime eile Louvrist sujuvalt maa-alt mööda kõndinud, siis võtsime suuna sinnapoole. Teele jäi meile silma huvitavate vitriinidega pood, millesse sisenedes leidsime ennast Pariisi kõrgmoe kaubamajast. Vaatasime siis sügismoe üle - oli ilus ja huvitav! Jõudsime Louvre, kuhu sisse mineku jätsime ajanappuse tõttu mõneks teiseks korraks. Pildistasime siit ja sealtpoolt koos hulga turistidega. Jalutasime edasi ja et oli kuidagi kõhe olla, mõtlesime, et oleks aeg lõunat süüa. Kristi soov oli ära proovida Prantsuse sibulasupp ja järsku leidsime enda kõrvalt Paul Bocuse Brasserie. Sibulasupp oli seal menüüs esimene ja astusime sisse. Restoran oli klassikalises võtmes valgete laudlinade ja ühtses vormis teenindajatega. Tellisime sibulasupi ja baklažaani - parmesanivormi. Mõlemad toiduportsjonid olid suured ja kõhtu täitvad. Teenindaja ütles, et nad on helded. Magustoiduks jagasime Paul Bocuse retsepti järgi valmistatud vahvleid õunamoosiga. Peale lõunat jalutasime läbi Royal gardeni? Ja hakkasime otsima peatust, kust pidi väljuma transport lennujaama. Google map abiga leidsime trepi, mis viis meid maa alla, kust algas täiesti uus linn. Erinevad tasandid ja vahekäigud viisid erinevate perroonide juurde. Kuid liikuda oli üllatavalt lihtne, sest silte oli piisavalt ja arusaadavad. Lennujaamas kirjutasime taas blogi ja kohe oligi meie boardingu aeg käes. Lennukisse istudes kuulsime kuidas meie lennuki kapten teatas ,et on ilmnenud probleem, mis segab meie õhku tõusmist ning selle parandamine võib võtta kuni 2 tundi. See tähendaks meile maha jäämist Helsingi –Tallinn lennult ja arvatavasti ööbimist Helsingis. Õnneks saadi rike korda 45 minutiga ja startisime tuledes särava Pariisi kohalt kodu poole. Lennuk vist ületas veidi kiirust, sest jõudsime Helsingi lennule ja öösel vastu pühapäeva 00.38 maandusime Tallinnas. Tagasi vaadates oli igati tegus nädal- saime tutvuda erinevate praktikakohtadega ning sealsete inimestega, nägime Saint –Anne kooli ning kohtusime sealse juhtkonna ja õpetajatega. Lisaks Brigat´i külastus Pariisis ja kokkulepe meistriklassiks Tallinnas ning loomulikult kõige selle kõrval prantsuse toidukultuur ning imeline loodus.
0 Comments
Ärkasime varakult, et viia tagasi oma rendiauto ja jõuda Pariisi rongile. Hommikusöögi taustaks tuli televiisorist eriuudised eelmisel õhtul lahkunud kuninganna Elizabeth II-st.
Rongisõiduks Pariisi olime valinud kiirrongi, et 3 tunniga kohale jõuda. Poole reisi pealt avastasime, et me olime oma sihtkohast hoopiski teises suunas sõitnud. Põhjuse väljaselgitamiseks pöördusime kaasreisija poole, kuna kõik rongi uudised teavitused olid prantsuses keeles. Saime teada, et otseteel oli juhtunud õnnetus ja me sõidame Pariisi ringiga ja ilmselt hilineme tund aega. Kasutasime oma rongisõidu aega kasulikult ja planeerisime järgmise Erasmus + koostööprojekti partnerkoolide vastuvõttu Eestis. Täpselt tunnise hilinemisega jõudsimegi Montparnasse rongijaama. Maapiirkonnast tulles oli esimene üllatus inimeste rohkus metroos ja tänaval. Olime jõudnud ikkagi Pariisi. Vaatamata autode saginale sõidab siin tänavatel autodega võidu väga palju jalgrattureid. Meil oli kokku lepitud kohtumine Brigat nimelises Boulangeries & Pattiseries. https://www.instagram.com/brigat.paris/ Brigat asub Le Marais piirkonnas. Kevadel käisid Brigatis praktikal kaks meie kooli kondiitri eriala õpilast - Mailiis ja Elisa. Neil oli nii võrratu kogemus, et tekkis soov kohta oma silmaga näha. Brigati omanikud on itallastest vennad, kes on loonud huvitava segu Itaalia ja Prantsuse küpsetamiskunstist. Jutuajamisel Lucioga selgus, et tänu oma erinevusele on neid kohalike poolt hästi vastu võetud. Saime ka ise maitsta nende hõrgutisi. Tomati- mozzarella foccatsia oli vapustavalt krõbe ja samas pehme. Magusast püüdsid meie pilku pistaatsia crumble, mille magusust tasakaalustas rikkalik marjasisu. Veel proovisime karamelli passiooni tarti ning klassikalist sidruni tarte, millesse oli osavalt peidetud vaniljekreem. Kutsusime Luciot ka meie kooli, et meie õpetajatele meistriklassi läbi viia. Samuti loodame, et saame ka sel õppeaastal õppijaid Brigati praktikale saata. Olime kaasa võtnud väikesed kingitused Tallinnast ja vastu üllatati meid suure Pattonette saiaga. Nüüd on käsipagas kindel. Edasi vedasime oma kohvreid piki kitsaid Pariisi tänavaid majutuskoha poole, mille AirBnb-st olime broneerinud. Korter asus ühes vanas traditsioonilises kivimajas, kuhu sisse pääsemiseks tuli sisestada kolm erinevat koodi. Korter asus 1 korrusel ja sinna viis vana puidust keerdtrepp, mille iga aste oli erinevalt kulunud ja pani mõtlema koha ajaloole. Lift, millesse üritasime mahutada ennast ja oma kohvrid, oli nii väike, et uks ei tahtnud meie seljataga sulguda. Korter jääb meelde oma sügavsinise seina ja kõrgete lagede poolest. Vahepeal oli taas vihma hakanud sadama ja puhkasime veidi ning asusime siis Pariisi avastama. Eesmärgiks seadsime jõuda 5 kilomeetri kaugusel asuvasse Eiffeli torni. Jalutasime Seini kaldale ja võtsime suuna Eiffeli poole. Poolel teel avastasime ennast lõputust tunnelist. Seinad olid üleni kaetud tohutute graffititega, millest mõned olid väga silmapaistvad. Umbes poolel teel tekkis vaikselt paanika, et see tunnel ei lõpegi ära. Maa all interneti levi ei olnud ja me ei teadnud kui pikaks teekond kujuneb. Püüdsime Exit sildi alt ka korra väljuda, kuid see oli jäädavalt kinni. Hiljem googeldades saime teada, et Tuileriese tunnel on 861 m pikk. No tundus küll pikem. Tunnelist väljudes hingasime kergendatult ja avastasime, et olime sujuvalt ka Louvrist mööda kõndinud. Eiffeli torn oli aga juba lähemal. Imetlesime veel teepeal Aleksandre III silda, Orsay ja Les Invalides muuseumihooneid. Lõpuks avaneski meie ees Eiffeli torn oma hiiglaslike konstruktsioonidega. Püüdsime torni täies suuruses koos endaga pildile saada ja me ei olnud ainukesed. Sissepääsu juures looklesid pikad järjekorrad torni pääsemiseks, sinna me ei hakanud sel korral minema. Tagasitulekuks valisime jõepraami, kus sõidu ajal tutvustas giid olulisemaid ajaloolisi vaatamisväärsusi inglise ja prantsuse keeles. Saime teada, et Pariisis on 37 silda. Sõit lõppes tiiruga ümber Notre Dami taastamisel olevate varemete. Laevalt maha tulles asusime otsima õhtusöögiks restorani. Le Maraisi piirkonna tänavad on tihedalt täis erinevaid kohvikuid, baare ja restorane. TripAdvisori abil tutvusime restoranide hinnangutega ja valisime sel korral Itaalia restorani Don Giovanni, kus saimegi viimase laua õues ukse kõrval. Restoran avati 15 minuti pärast, sellele vaatamata tutvustasid noormehed meile menüüd. Tellisime ravioolid salvei ja või kastmes ning trühvli- puraviku tagliolinid. Toit toodi kiiresti ja maitses väga hästi. Kuna taas hakkas vahepeal sadama, siis peakelneril oli meist kahju ja ta tõi meile veel ka magustoiduks tiramisu. Ega me ei soovinudki veel vihma kätte tagasi minna, kuigi süüa ka väga ei jaksanud. Loojuva päikese saatel jalutasime tagasi oma Pariisi koju blogi kirjutama. Nagu ikka lõpetasime oma päeva kell 23:30. Head ööd! Neljapäeva päevaplaanis oli meil õhtusöök kooli õpetajatega, kuid kuna päev oli vaba võtsime juba hommikul suuna Pornici poole. Tee viis meid üle Saint Nazeire hiiglasliku silla, mis kõrgub Loire jõe kohal. Sild on 3,3 km pikk ja 720 m kõrge. Möödusime tehasest, kus ehitatakse hiiglaslikke kruiisilaevu. Sõitsime pool tundi ja olimegi kohal.
Pornic on väike keskaegne linn. Linna keskele jookseb kanal, kus hommikuse mõõna ajal on kõik kalurilaevad kuival kuid lõunaks juba hulbivad vees. Kõndisime mööda kitsaid tänavaid ja leidsime väikese turu. Turg oli küll pisike kuid kõik vajalik oli esindatud- suur värske kala ja mereandidega lett, rikkalikult värskeid juur- ja puuvilju. Lisaks juustuletid, mille kohal heljus tugev kitsejuustu lõhn, mida oli müügil üle 10 erineva sordi. Ilm soosis meie jalutuskäiku täpselt lõunani, nii kui restoranis istet võtsime hakkas sadama vihma, mis lõppes ka meie lõunasöögiga. Tellisime uuesti sinimerekarpe. Kuigi toidu nimetus menüüs oli sama, mis La Baules, erines koorekaste, millega karbid olid kaetud täiesti. Edasi plaanisime sõita piki Pornici rannaäärt. 45 km pikkune rannajoon, kus on ridamisi romantilisi rannasoppe rannakaljude vahel üllatas meid võimsate lainetega. Tunnetasime rannas looduse väge ja randa rulluvate lainete võimsust. Saint Anne õpetajad kutsusid meid ranna ääres asuvasse restorani Le Transat - https://le-transat-bar.business.site/ Saabudes ootas Herve meid juba ukse ees ja kohe liitusid meiega ka Sandra ja Sandrine. Sandra ja Herve külastasid Tallinna kevadel ning Sandrine peaks olema üks õpetajatest, kes tuleval aastal koos õpilastega Tallinnasse tuleb. Õhtusöök möödus lõbusas vestluses, arutades erinevate riikide õpetamise meetodeid ja õpetajate väljakutseid. Leidsime, et meil on palju ühist, kuid tulenevalt sellest et Saint Anne kool on erakool, on meil ka siiski erinevusi. Astrid tellis õhtusöögiks kreveti ja kammkarbi risoto champagne- vanilje kastmes. Kristi valis merekeele lootusjuure glasuuriga. Kõik toidud olid ootamatult rikkalikult kaunistatud. Taldriku serval olid reas vaarikad, seenekaaviar, soolarohi, sidrunikaaviar ning kõige keskel ilutses mittesöödav lill. Magustoiduks palusime nende kohalikku võiküpsise jäätist, mis maitses väga hästi ja oli paras lõpetus õhtusöögile. Hommik tervitas meid kergelt pilvise ilmaga, aga vähemalt ei sadanud. Peale kiiret hommikusööki läksime otsima kohalikku turgu. Selle me ka leidsime, kuid kahjuks lukustatult ja pimedana. Püüdsime küll sildilt aru saada millistel päevadel see avatud on, kuid tundus, et iga osakond on avatud erineval ajal. Homme proovime uuesti. Jalutasime mööda tänavaid, astudes sisse huvitavatesse raamatupoodidesse ja šokolaadiäridesse.
Kell 12 ootas meid kohalik kool Lysee Saint Anne. Vastu võttis meid kooli direktor ning teeninduse eriala õpetajad. Viimased avasid ka külaliste puhul vahuveini ning tervitasid meid soojalt. Õpetajad, kes olid käinud Tallinnas, tulid tervitama ning tundsid huvi milliseid kohti me juba külastada oleme jõudnud ning andsid soovitusi mida veel vaadata. Peale sõbralikku tervitust viis direktor meid tutvuma vastvalminud pagari ja kondiitri õppeköökidega. Pagaritel olid puidust tasapindadega kaetud ratastel töölauad, mille sees saab saiu eelkergitada. Ratastel seetõttu, et neid on hea vajadusel üheks pikaks lauaks kokku lükata ning individuaalse töö puhul saab iga õppija oma valmistatud toodetega sõita ahju juurde. Teises ruumis olid lauad kondiitritele. Kvaliteetse pealispinnaga lauad, kus oli ainult paar kaussi. Väikevahendid ostavad õppijad endale ise. Lisaks näidati meile vastvalminud kohvikut, kus õppijad ka peale tunde aega saavad veeta, näiteks piljardit mängides. Keskkonna hoiu osas ei müüda koolis plastikpudelis jooke. Iga õpilane saab kooli alguses kooli värvides ja logoga veepudeli, mida õpilased ise veega täidavad vee automaadist. Seejärel einestasime koos juhtkonnaga kooli sööklas, kus õpetajatel on omaette ruumikene. Meile pakuti lihtsat kuid väga maitsvat koolilõunat ning magustoiduks õpilaste poolt valmistatud hiiglaslikku makrooni ja viinamarju kooli enda aiast. Sel õhtul olime targemad ja läksime juba enne seitset restorani otsima. Valisime õpetajate poolt soovitatud restorani rannaääres - Bar le iode. Restorani menüüs on pearõhk mereandidel. Tegime oodates aega parajaks Google translatori abiga menüüd tõlkides ja määrasime erinevaid mereelukaid. Hiljem lauas valisime alustuseks langustiinid. Pearoaks tellis Kristi homaarisalati estragoni majoneesiga ning Astrid kuradikala ja tatragaleti tagiatelled rammusas kooreses leemes. Peale õhtusööki oli hea tagasi hotelli jalutada, Saint-Nazairi tänavad hakkavad juba selgeks saama. Teisipäeva hommikul ootas meid ees kohtumine Ereni ja Janno praktikakohas, Porchinetis. Porchinet oli 1800-ndate keskpaigas üks tavaline kaluriküla. Kuid kui 1879 aastal ehitati raudtee, kasvas Porchinet 1900 aastaks 1200 elanikuga linnaks.
Õues ootas meid ees kerge tuulega pilvine ilm, päevaks lubati ka vihma. Sõitsime oma väikse hõbedase Peugeotiga 15 minutit ja olimegi Porchinetis. Leidsime kiirelt õpilaste majutuskoha, valge väike majake, mis oli kohe hotelli kõrvaltänaval ja asusime autole parkimiskohta otsima. Siin ongi enamasti kõik väikest mõõtu - autod, teed ja majad. Imetlesime neid armsaid tänavaid ja maju, kuid äkitselt äratas meid tugev vihmasadu. Kui oleksime ka paar meetrit kõndinud, oleksime olnud läbimärjad. Õnneks saime Michelilt, Hotell Hôtel Château des Tourelles resotrani juhatajalt, juhised sõita otse hotelli ette ja jooksime autost hotelli peitu. Olime jõudnud 4 tärni SPA hotelli, mis asub lossis. Hotell asub kohe ranniku kaldal ja mahutab 500 külastajat. https://relaisthalasso.com/chateau-des-tourelles/ Michel PHUNG-GUTH tutvustas meile hotelli SPA-d , baari ning restoranisaali. Seejärel astusime töötajate tsooni ja tegime tutvust köögiga, kus juba Janno ja Eren koos teiste kokkadega töötasid. Hiljem Micheliga teed ja kohvi juues kuulsime, et ka tema on SAINT ANNE kooli lõpetanud ja talle on väga südamelähedane nendega koostöö jätkamine. Michel jagas meile ka soovitusi, mida piirkonnas külastada ja selle järgi asusime teel piki rannikuäärt, läbi tuttava Le Baule linna – Plage de la Govelle. Meri oli täna tormine ja võimas. Kui vahepeal tibutas vihma, siis Govelle randa jõudes piilus sekundiks ka päike välja. Imetlesime looduse jõudu. Meie vaatasime aukartusega mere poole, kuid kolm surfarit sukeldusid rõõmuga lainetesse ja liuglesid väikesel laual kõhuli olles ranna poole tagasi. Sõitsime piki mereäärt edasi, Le Croisic poole, sõidutee ääres lookles matkarada. Kujutasime ette, kui mõnus oleks siin kuiva ilmaga jalutada. Taas ilusas rannaääres pilti tehes jäime lõpuks ka ise vihma kätte, kuid need vaated olid seda väärt! Ring poolsaare tipule peale tehtud asusime tagasiteele. Guerande piirkond on tuntud oma meresoola tiigikeste poolest. Saime kuidagimoodi pildi läbi autoakna tehtud, kuid just seal tabas meid kõige kõvem sadu, tee ujus ja kõik ümberringi oli hall. Soovisime sõita tagasi Pornicheti, et lõunat süüa, kuid me ei osanud arvestada, et prantslased söövad lõunat kella 12:00 – 14:00-ni. Jõudsime 20 minutit enne 14:00 kohale, kuid süüa me enam ei saanud. Tutvusime siis turistidele mõeldud poekestega, maitsesime erinevaid kohalikke võiküpsiseid ja lõpuks ostsime kaks croissant'e ja sõime neid autos. Uus plaan - õhtuks otsime endile ühe mõnusa mereanni restorani. Nii kergelt me aga ei pääsenud ka õhtul. Kõndisime mitme restorani ukse taha, kuid need olid teisipäeva puhul suletud. Lõpuks jõudsime La Baule restorani nimega Mamina. Mamina sisustus jääb küll pikaks ajaks meelde. Barbied ja Kenid olid rivistatud tualetti uksele. Nende kõrval seinal istus 1,2 meetri kõrgune ET ja elusuuruseid PlayMobiili nukud tervitavad sind igal nurgal. Menüüd on siin restoranides enamasti kirjutatud suurele tahvlile, nagu meil Tallinnas RADO restoranis ja teenindaja toob selle uute klientide juurde. Siin muidugi on kõik menüüd prantsuse keelsed ja teenindajad neid sulle ära ei tõlgi, nii et soovituslik oleks kodus toiduained enne ära õppida. Tellisime eelroaks krevette kohapeal valmistatud majoneesiga. Pearoogade valimisel olime veidi hädas prantsusekeelse menüüga ja teenindaja soovitas avada inglisekeelse menüü läbi QR koodi, mis oli laual plastmassist karbikese peal. Kuna meie mõlema telefonid olid suurest googeldamisest tühjaks saanud ei saanud me seda teha. Seepeale tõi meie teenindaja restorani telefoni, et sealt inglise keelset menüü vaadata. Astrid valis aasia köögi mõjutustega valge kala ja Kristi grillitud veiseliha. Toit oli maitsev ning vaadates enda ümber istuvaid külalisi tundus, et koht on populaarne ka kohalike hulgas. Nii mõnigi härra tuli sööma hiiglaslikku veise tar-tari mille kõrval veel kuhi friikartuleid. Kõhud täis, turgutasime veidi oma telefone, et need meid hotelli tagasi juhataksid. Järgmisel hommikul rentisime auto ja võtsime suuna La Baule poole, et kohtuda õpilastega ja vaadata üle praktikakoht. Sõit sinna oli üllatavalt lihtne vaatamata sellele, et Google maps kõik tänavanimed pikalt ja püüdlikult ette luges, need tänavanimetused on siin lihtsalt kohutavalt pikad 😀 La Baule-Escoublac on Prantsuse kuurortlinn, mis rajati veidi üle saja aasta tagasi. Linna majad on disaininud ühe arhitekti poolt, olles kõik erinevat nägu kuid samas ühise stiiliga. Üheksa kilomeetri pikkune rannajoon imepeene liivaga, millel jalutada on hoopis teine tunne, kui meie randades. Kohtusime poistega ja jalutasime mööda ilusat rannaäärt, uurides seal asuvate restoranide menüüsid. Lõpuks osutus valituks Les Canetons (tõlkes pardipojad) Restoran meelitas meid ära sinimerekarpidega, see ju Prantsusmaa rannikul must be! Valida oli 3 erineva kastmega- klassikaline Moules marinière, koorene Moules à la crème ja tomatine Moules Tomate. Tellisime kõik kolm, et omavahel jagada ning erinevaid maitseid proovida. Sinimerekarbid olid suurepärased - värsked ja puhtad maitsed. Igaühel kujunes välja oma lemmik ning lauale toodud ämbrikesed täitusid kiiresti tühjade kestadega. Kõht meeldivalt täis, kõndisime mööda mereäärt ja otsisime rannale uhutud karpide seast tuttavaid. Leidsime paar tühja habemenoa karpi, hulgaliselt väikeseid veenuskarpe meenutavaid karpe ning huvitavaid musti, veidi austrikarpi meenutavaid karpe. Kuna neid kohe tuvastada ei õnnestunud, jätsime selle poistele kuu jooksul välja uurida, et millega täpsemalt tegemist on. Karpe armastasid ka väga kohalikud kajakad. Linde abistas ka üks kohalik paar, kes kinniseid karpe otsisid, need siis avasid ja kajakatele viskasid – umbes nii nagu meil parte saiaga vanasti tiigi ääres söödeti. Kell 15:45 oli meil kokku lepitud kohtumine poiste praktikakohas Hôtel Hermitages, 5 tärni hotellis otse rannikul. Hotell kuulub kuulsasse Lucien Barrière hotelligruppi, mis juhib paljusid kasiinosid Prantsusmaal ning Šveitsis ning omab mitmeid luksushotelle Prantsusmaal. Hotell on ehitatud 1926 aastal. Välimuselt suursugune ja seest kaunilt kujundatud hotell jättis kohe positiivse tunde. Meid võttis vastu Lucie Sebahh, kes tutvustas meile maja ja kööki. Vestlesime peakoka - Pierrick Tripieriga. Veidi tuli üllatuseks, et oma värvilist kokavormi ei tohigi poisid kasutada, vaid köögis on ranged reeglid ja kõik peavad välja nägema ühesugused. Prantslaste brigade süsteem, millest nad siiani auga kinni peavad. Peakokk Pierrick luges poistele sõnad peale, et olge valmis kõvasti tööd tegema ja õppima. Ööd on puhkamiseks! Peale ringkäiku asusime otsima kohvikut, et Cenderi sünnipäeva puhul kooki süüa. Leidsime pisikese - eht prantslaslikke kooke pakkuva kohviku – La Louisiade. Proovisime Tarte aux Citron, tarte aux framboise ja tart tropezianne. Kõik maitses suurepäraselt ning peale seda jätsime poisid homseks valmistuma ning sõitsime tagasi St. Nazaire. Sinimerekarbid ja kook olid meie kõhud korralikult täitnud, nii et piirdusime õhtusöögiks vaid paari puuviljaga, mille leidsime kohalikust toidupoest. Hommikul kodust teele asudes näitas auto termomeeter 5,5 kraadi. Kell 5:45 saime kõik lennujaamas kokku. Mõni poistest oli sisse magamise hirmus öö läbi üleval olnud, õnneks saab lennukis magada. Check -in oli meil kodus eelneval päeval tehtud ja boarding passid välja prinditud. Tänu sellele ei pidanud me ootama pikas- pikas järjekorras AirBalticu front deski juures. Saime õppida juurde uue oskuse- kuidas ise pagasit ära anda. Olime seal esimesed julged ja kui lõpetasime, oli meie selja taha tekkinud pikk järjekord. Pagas ära antud, oli meil veel tund aega lennule minekuni! Tegime esimese grupipildi meie ilusas Tallinna Lennujaamas.
Turvakontrollis ootas meid ees aga üllatus. Üks õpilastest kutsuti kõrvale ja paluti selgitada nugade kaasavõtmist. Ta oli kogemata pakkinud oma kokanoad käsipagasisse ja pidi need nüüd lennujaama hoiukappi viima ning uuesti turvakontrollist läbi tulema. Õnneks oli meil varuaega ja lennuväravas olime juba kõik koos. Teised tegid aega parajaks lauatennist mängides. Vahemaandumine oli meil Amsterdamis. Kiirelt teisele lennule ja Nantese poole teele. Kell 11:35 maandusime Prantsusmaal, meid ootas ees soe suvine õhk +28 C ja üllatus – Ereni pagasit ei tulnud! Midagi polnud teha, täitsime vajalikud vormid ära ja istusime bussi, et sõita Nantese rongijaama. Nanteses oli meil kaks tundi aega rongi väljumiseni St. Nazaire. Käisime söömas, leidsime Nantese Botaanikaaia kõrval kena kohviku. Valisime menüüst bruchetta, mis osutus suuremaks kui olime lootnud. Krõbeda saiaviilu peal oli rohkelt juustu ja külmsuitsulõhet koos rohelise salatiga. Kohvi tellimisega peab aga ettevaatlik olema. Tellitud cappucino oli vesine ja mõru. Kõhud täis jalutasime botaanikaaias kus imetlesime taimi mida Eestis suure vaevaga pottides kasvatame, aga siin need kõik vabalt looduses ja oi kui võimsad. Nantesest – Saint Nazeire tõi meid rong juba poole tunniga ja ees ootas väike vaikne linnake. Poisid sõitsid edasi oma praktikakohtadesse – Pornichesse ning La Baulesse. Meie otsisime üles oma hotelli ja läksime rannajoont avastama. Rannajoon on siin pikk ning rahvas nautis ilusat ilma. Promenaadi äärsed kohvikud olid täis ja õhus hõljusid isuäratavad aroomid. Alustasime jäätisega, Kristi valis punase apelsini ning Astrid klassikalise vanilje – oi need olid head! Peale jalutuskäiku piki promenaadi osutus meie valikuks krõbe tatragalett erinevate täidistega. Galett serveeriti tuutus, et soovi korral võiks seda ka tänaval süüa. Meie seadsime ennast ikka toolidele ja nautisime galeti kõrvale imelist merevaadet. Tagasi hotelli tulles oli juba tõusnud tuul ja merevesi oli alustanud tõusu. |
AuthorKristi ja Astrid sõitsid 2022 aasta septembri alguses Prantsusmaale, et tutvuda koka eriala õpilaste praktikakohtade ning Saint Anne kutsekooliga Saint- Nazeiris. ArchivesCategories |